Rohelised mehikesed Nõmme tänavatel!? Tegu oli siiski vaid staabikaitserühma hoonestatud ala patrullharjutusega, mis kenasti kõigi vajalike instantsidega kooskõlastatud. Elevust tekitas see aga linnarahvas piisavalt.
Laupäeval 21.02.2015 kogunesime Plangus, täis huvi ja teotahet – ees ju linnapatrull ja seda päriselt linnas, meie oma Nõmme majade vahel. Nagu aga hea õpetamistava ette näeb, alustasime põgusa paaritunnise loenguga, milles tutvustati liikumist hoonestatud alal, aga ka näiteks seda, miks kanda rakmetes kaasas teipi või miks kiiver on hoonestatud ala lahingtegevuse juures eriti oluline.
Et lõunani oli veel aega ja kannikad istumisest valusad, suundusime edasi klassiruumist välja drillima. Drillisime linnalahingu kehaasendit (mis erineb oluliselt klassikalisest lasketehnikast), drillisime hoonestatud alal liikumist ja drillisime linnatänavate ületamist. Kui tundus, et on piisavalt drillitud, tegime kerge eine ja seadsime ennast valmis linnaosa tänavatele liikuma. Eneselegi ootamatult ei olnud aga rohelise tulega üle tee minemine osa drillist ja olime sunnitud kohmetuma elektroonilise vastase ees. Kui lõpuks kõik siiski omadel õigetel positsioonidel olime, alustasime patrulliga.
Oli väga meeldiv näha, et inimesed astusid kodudest välja, vaatamaks mida me teeme. Samal ajal olen ma kohustatud saatma ka väikese kriitikanoole meie endi poole: poleks me igal ristmikul hüüdnud „RISTMIK PAREMAL/VASAKUL“ ja kasutanuks selle asemel käemärke, poleks me kindlasti nii suure tähelepanu alla sattunud. Mõni üksik tsiviilisik avaldas ka pahameelt, aga me ei lasknud sellest ennast morjendada ja jätkasime patrulliga. Üldiselt olid inimesed meid nähes rõõmsad ja tegid pilti, ent poseerimiseks meil aega ei olnud – meil oli vaja edasi harjutada, sest õppepäeva lõpp lähenes ootamatu kiirusega.
Peale mõningat harjutamist tundus juba, et tuleb täitsa välja: isegi rühmaülem ja instruktor naeratasid.
See tähendab aga ainult ühte – edasi läheb raskemaks. Läkski! Kui me olime nn. „sõbralikul alal“ patrullimise enam-vähem selgeks saanud, liikusime edasi mitte nii sõbralikule alale, kus oli vaja ära katta nii enda, oma lahingpaarilise kui ka selle teisel pool teed oleva rohelise tüübi seljatagune. Liikumaks oma meeskonnaga turvaliselt hoonestatud alal, peab olema väga tähelepanelik – iga silmapaar loeb.
Kui päev õhtusse jõudis, tegime kokkuvõtte ja võtsime reipa sammu tagasi väeossa. Seekord meid valgusfoor enam ei hirmutanud ja ületasime oma suurima raskuse mõistlikult ja mugavalt.
Relvad puhtaks ja lattu, rakmed kaasa ja koju ära. Suur aitäh rühmaülemale, ürituse organiseerimise eest. Suur aitäh instruktorile muutmaks meid paremaks üksuseks. Ja kõige suurem tänu inimestele, kes koristavad oma koera järel ära.
Kaupo
Kui sulle pakuvad huvi staabikaitserühma tegemised või soovid meiega liituda, loe enamat siit: https://malevkond.ee/malevkond/staabikaitseruhm/
