01.-02. detsember toimus Põhja-Tallinnas Kaitseliidu õppus Põhjatäht. Staabikaitserühma ülesandeks oli sel korral kehastuda koos Luurajate ja Tagalarühma võitlejatega rahulolematuteks tsiviilisikuteks, kes on viimaste aastate Euroopa äärealade sündmuste stiilis organiseeritud ja toetatud vastase eriteenistuste poolt. Eesmärgiks oli provotseerida kaitseliidu sisekaitseüksusi kasutama ülemäärast jõudu ja ideaalis ka tulirelvi tsiviilisikute suunal. Seda selleks, et luua Eesti Vabariigi relvajõudude tegevuse kohta negatiivset meediakuvandit ja eskaleerida olukorda, luues ettekäändeid väliseks sõjaliseks sekkumiseks.
1. etapp. Ala A. Stsenaarimi kohaselt oli sõjaeelne eskaleerumise faas. Veel kehtis rahuaeg ning meie pidime provotseerima ja segama ala patrulliva üksuse tööd ning suutma tuvastada nende üksuse ülema. Eriteenistuste snaiper pidi sooritama lähedalasuvast korrusmajast koordineeritud lasu ja kõrvaldama ülema.
Alale jõudes panime silmad välja ja tegime kooskõlastused. Ei läinud kaua aega kui meie tegevusalasse jõudis kaitseliidu patrulliv umbes rühmasuurune üksus. Esimene kontakt “tervisesportlastega” osutus aga üsna intensiivseks ning kaks agaramat meie omadest olid üsna kiirelt kokku pakitud ja vaatlesid sammalt lähivaates.
Tõmbasime natuke tagasi ja andsime patrullile aega end pisut koguda. Kuid esimene kontakt oli oma provokatiivse töö juba teinud, meestel oli adrekas üleval ja närvid pingul. Mõnda aega hiljem proovisime uuesti kontakti otsida ning see meil ka õnnestus – patrulliv üksus pressis meeleavaldajaid järjekindlalt ranna poole ning nende taha jäi kokkupakitud “tervisesportlaste” rida.
Siinkohal on välja tuua mitu õppemomenti, mis õpetuseks nii meid „väänanud“ üksusele, kui meelespidamiseks meile endile sarnanses situatsioonis:
- TULEB säilitada külma närvi ja mitte alluda provokatsioonidele. Igat üleliigset jõu kasutamist võidakse tõlgendada valesti;
- Üksuse juhid peaksid püüdma jääda märkamatuks, muidu on nad vastase snaipritele kerge saak;
- Meeleavaldajate organisaatorid tuleb esmajärjekorras lokaliseerida ja neutraliseerida;
- Tsiviilkontaktide lahendamine ainult sõjalise varustusega on keeruline – kilbid, nuiad, sidumis- ja muud erivahendid on Kaitseliidul olemas ja neid tuleb vajadusel kasutada.
Kogu selle etapi kõige tähtsam moraal on see, et üksiksõdurist ja tema otsustest võib sõltuda kahe riigi vahelise relvakonflikti algus. Vastane üritabki provotseerida kedagi tegema viga ja tuld avama. Kui see juhtub, siis see pannakse automaatselt suure kella külge ja pärast ei huvita kedagi, et see tsivilist üritas relva haarata. Fakt on see, et nende inimesi on tapetud – ettekääne olemas.
2. etapp. Ala B. Ülesandeks taaskord patrullide segamine. Kuna esimene üritus läks ka ajaliselt veidi lappesse, siis siin võtsime siin asja veidi rahulikumalt. Loopisime patrulle veepommidega, üritasime tähelepanu hajutada ja segada verbaalselt ning nendega selfisid teha ja liiklust takistada.
- Moraal – linnaruumis liigub igast tolkamed ringi ja kõigile ei saagi kaussi keeta. Mõned tüübid võivadki olla teel Sassi sünnipäevalt järgmisele peole ja ilguvad niisama. Tuleb olla paindlik.
3. etapp. Ala C. Meie ning eriteenistuste eesmärk oli eskaleerida olukord relvakonfliktini. Objekti X juurde kogunenud seltskonna pihta, keda kaitseliit ohjama tuli, avati välisriigi maskeerunud eriteenistuste enda poolt tuli ning tekitati tsiviilkaotusi. Eesmärgiks lavastada Kaitseliit süüdi. Kaitseliidu üksus oli seekord aga juba oma vigadest juba oluliselt õppinud ja ei tegelenud niipalju üksikisikute ohjamise, kui üldise olukorra reguleerimisega. Välisriikide eriteenistuste poolt tekitatud tsiviilohvreid aga kahjuks siiski ära hoida ei õnnestunud.
4. etapp. Ala D. Suures stsenaariumis toimus nüüd 48H ajahüpe edasi, mille jooksul oli konflikt arenenud avalikuks relvastatud vastasseisuks. Meie pakkisime end autodele ja kobisime Kopli liinidele. Kehastusime vastase ebaseaduslikuks relvarühmituseks, keda kaitseliitlased siis pidid neutraliseerima.
Mehitasime varem välja luuratud positsioonid. Kasutada oli ka motoriseeritud tsiviilriietes patrull koos drooniga ning raadiojaamade scanner. Meie poolel oli ka kaks BTRi. Edasistesse detailidesse laskumata käis kassi-hiire mäng ja käest-kätte võitlus hoonete pärast kuni ENDEX signaal pimeduse saabudes peo lõpetas. Mis aga meile peamine – olime täitnud oma eesmärgi anda Kaitseliidu üksustele tegevust ja harjutusvõimalusi kuni pimedani.
Ka viimasest etapist mõned olulised tähelepanekud:
- Tuleb kasutada kõiki käepäraseid vahendeid, et endale konkurentsieelis saavutada. Sidescannerid-lokaatorid, droonid jms. Vahet ei ole, kas ametlikult väljastatud, „tutvuste kaudu sebitud“ või ise ehitatud;
- Õppuste käigus tuleb neid eeliseid õppida kasutama, ent nendega ei tohi mugavaks minna ja ära harjuda (st mis saab siis kui droon, lokaator, raadiojaam, gps ei tööta);
- TT-torud pole ainult nende plekk-konservide laskmiseks, nendega saab ka positsioone hävitada/puhastada;
- Side on keerulises lahingus väga oluline ning võib määrata võrdsete jõudude puhul lõpptulemuse.
Kokkuvõttes oli raju pidu ja teenisime mitmelt poolt positiivset tagasisidet. Meie tegevust kiideti nii kompanii ülema, “Karu-Villu” kui ka korraldava elemendi poolt. Isegi vastane tõdes, et oli sattunud väljakutsuva ja tõetruu oponendi otsa. Seda ikka positiivses võtmes, sest andis Kaitseliidu üksustele võimaluse harjutada, teha omad järeldused ning paremaks saada. Mõlemad pooled, Eesti eest!
Kui soovid astuda Staabikaitserühma ridadesse ning samuti osaleda sarnastel põnevatel õppustel, siis võta meiega julgesti ühendust staabikaitse@malevkond.ee
M.K.
Fotod Kaitseliidu Tallinna malev ja portaal Delfi.
