Täna on 20. august ennekõike ülev pidupäev, kuid umbes 40 aasta eest hakkasid ajad ärevaks muutuma. Ja lootusrikkaks.
1988 aasta aprillis peeti Tallinnas kompartei valvsa, kuid märksa töntsimaks kulunud pilgu all loomeliitude pleenumit. Ootuspäraselt pidanuks kunstiinimesed üksteise järel kõnepulti astuma ja avaldama siiraimat tänu Kommunistlikule Parteile sooja hoolitsuse eest. Seda ei juhtunud! Mikk Mikiver kuulutas oma koolitatud näitlejahäälel, et eestlased peavad olema peremehed oma maal. Teised kultuuritegelased jätkasid samas vaimus: kodakondsus, isemajandamine ja kogu ülejäänud ketserlus. Eesti rahvas võpatas ärkvele.
12 päeva hiljem tõi Eesti Muinsuskaitse Selts sinimustvalged rahvusvärvid esimest korda ligi poole sajandi järel taas rahva ette.
Viis kuud hiljem kõmistas Heinz Valk lauluväljakul: „Ükskord me võidame niikuinii!“ Ja Eesti rahvas hakkas uskuma, et kogu see õudus võib peatselt lõpule jõuda.
Kohalike venelaste seas hakkasid aga liikuma anekdoodid, millest üks rääkis Eesti maamehest, kellel on kolm kurgipeenart. Kahte kastab ta veega ja kolmandat petrooliga … et kuulipilduja rooste ei läheks.
Eesti Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel lennutati seejärel Moskvasse aru andma, et mis natsionalistlikku sabatit ta seal Eestis õigupoolest korraldab?! See oli tegelikult üsna huvitav stseen, kus Rüütel pidi seisma nagu pahandust teinud koolipoiss ja tema ümber istusid keskvõimu kõrgeimad tegelased nagu kari tigedaid hüääne. Rüütel ajas neile surmava rahuga täielikku kelbast ning „hüäänidel“ polnud korraga vähimatki ideed, mida edasi teha. Ja möödapääsmatu lähenes, kuni 20. augustil 1991 kell 23.03 põrutas Ülo Nugis haamriga nii, et Ülemnõukogu saal kajas – tehtud ta oligi! Nugist tundnud inimesed väitsid, et selle haamriga talle kohe meeldis lajatada.
Kuniks meie seas on Nugiseid, kes ei kõhkle haamriga põrutamast, ja inimesi, kes kastavad ühte peenart petrooliga, võime uskuda, et olgu jama kuitahes jäme – me saame sellega hakkama!
Head taasiseseisvuspäeva!
