Tuletoetusrühma toetusel
26.04.2014
Tankipurustajate esimeseks ülesandeks oli lahing- kolonni tagajulgestus. Positsioonidele sätiti kaks kahurit ja Carl Gustavi ning kuulipilduja paar. Ei kulunud palju aega kui vastase täpsuslaskurid ilmusid ATV-l alasse. Kuna positsioonid olid hästi varjatud lasti vastasel pikalt edeneda, et saada korraga pildile võimalikult palju vastase tehnikat. Kui ühel teelõigul oli lisaks täpsuslaskurite ATV-le ka kaks vastase veokit avati tuli. Kaks kahurit ja Carl Gustav hävitasid täielikult vastase tehnika ja elavjõud. Kuulipilduja kattetule all üksus eemaldus vältimaks kaudtule alla jäämist. Tankipurustajate ridades kaotused puudusid. Kaudtule ohu möödumisel võeti sisse uued positsioonid ja mõne aja möödudes hävitati taas täpsuslaskurid koos ATV-ga. Peale teist kontakti eemaldusid ainult kahurid ja tuletoetusjagu kahe Carl Gustavi ja kuulipildujaga varjus eemal olevasse metsatukka ning jäi katma sama teelõiku. Teelõiku vastane enam ei kasutanud kuid tagajulgestus täitis oma ülesannet siiski – mõne aja möödudes tabati vastase lahingpaar, kes oli saadetud hindama kaudtule mõju.
Vahepeal oli veel mõningaid väiksemaid tulevahetusi ja tuletoetusjagu käis jalaväel abiks ründamas ning õhtuks jõuti Loksa-le. Loksal liikusid kahurid jalaväe taga – julgestades tänavaid ja hävitades vastase soomustehnikat. Kella kümneks olid vastase ja omad jõud teineteisele nii lähedal, et käis kibe linnalahing. Tuld avati kohati lausa 10 meetri pealt, sest iga plangu ja aiajupi tagant hiilis vastane. Vahetult enne öörahu lahingtegevus lõppes. Padrunikestade korjamisega vaeva nägema ei pidanud, sest pea iga maha kukkunud kest leidis kohe tee mõne kohaliku kotti.
Kohalike toetav tegevus lisas motivatsiooni – kord tõi kohalik proua suure purgi õunamahla, kord pakuti kohvi ja toetati hea sõnaga
27.04.2014
Kell 05.00 olid üksused masinatel ja tegevus võis alata. Tuletoetusjao Carl Gustavid anti toeks jalaväele. Jalaväe jaoülemal plaan paigutada granaadiheitur jalaväe taha kandis vilja. Kui pärast teist kontakti oli jalaväest järgi jäänud vaid 2 võitlejat ning “jagu” jäi juhtima jao sanitar Dr.Haus suutsime siiski hoida positsioone abiväe saabumiseni. Positsioonide hoidmise käigus hävitas granaadiheitur kahel korral vastase BTR-i, mis tõttu ei saanud vastase jalavägi meie positsioone rünnata soomustehnika toel. Selle kontakti käigus andis tulemust ka improviseerimine, mille käigus sai häälekalt korraldusi antud olematule jaole – täiel häälel antud korraldus “teine jagu rullib vasakule” võttis vastase liini vaikseks 🙂 Carl Gustav sai veel täita ülesandeid, hävitades jalaväe edenemist takistanud vastase jao kaevikus ning hävitades vastase soomustehnikat. Seekord oli tõeliselt hea koostöö jalaväe ja TT üksuse vahel. TT paigutati jalaväe taha, ees liikunud jalavägi vaatas ka selle pilguga, et Carl Gustav lasta saaks ning soovits laskekohti, laskemoona täiendati jne.
Ka sellel õppusel ei hoidnud kapral Mati, rühma leidur, küünalt vaka all ja leidis viisi kuidas rühm saaks sooja toitu ilma priimuseid kasutamata (pidevas valmisolekus olles on teinekord tüütu kui hetkel kui vesi katelokis keema hakkab tuleb liikuma hakata ja vesi kraavi valada). Mati paigutas plekkpurgid auto kapoti alla nii, et need püsisid paigal ka sõites ning lõunaks oli igale mehele soe toit võtta.
Oli taaskord tegus nädalavahetus ja seekord seda tegusam, et tankitõrjujatega oli kaasas 8 uut kamraadi, kelle jaoks oli õppusel osalemine esmakordne. Mõned nopped uute kamraadide tagasisidest:
- TTR on lausa liiga ebanormaalselt normaalne seltskond 🙂
- Tänud kõikidele vanadele olijatele – suhtusite rahulikult, professionaalselt, abivalmilt ja kannatlikult. Just sellist suhtumist meie rookied (uustulnud) vajasime.
Loe ka Tuletoetusrühma pealiku artiklit Tankitõrjest II Lk 34-36 Kaitse Kodu nr 3. 2014
Luurerühma luuramised
Luurajad toetasid õppusel HUNT-14 seekord SINISTE väeüksust, panustades traditsiooniliste tegevustega:
1) lahingu 1. faasis jälgiti PUNASTE üksuste liikumisi ning edastati vajalikku infot SIN staapi. Erinevatesse kohtadesse rajatud vaatluspostid võimaldasid ründava PUN üksuste kohta infot hankida nii nende kõrvalt, seest kui rünnaku edenedes ka nende seljatagant. Seekord olid PUN lahingüksused rohkem pannud rõhku enda 360-kraadisele ja sügavusse minevale julgestusele, mistõttu muudeti luurajate töö pingelisemaks – nii mõnigi kord mööduti meist loetud (senti)meetrite kauguselt ning mööduvate üksuste turvaline jälitamine võttis tavapärasest rohkem aega. Olles omade üksuste toest vägagi kaugel, ei tohi me lubada endale ühtegi viga.
2) lahingu 2. faasis (PUN lahingüksuste kanaliseerimine ühte alasse) jätkasid ühed üksused nende jälitamist ja prioriteetsete sihtmärkide otsimist. Ülejäänud üksused said uued käsud ning kiire manöövriga masinatel vahetati asukohta ning asuti jalgsipatrulliga kontrollima kriitiliseks muutunud ala – kus ja mis ulatuses PUN liigub ning mida ta planeerib. Alast regulaarselt saadetud raportid võimaldasid staabil ehk rohkem SIN lahingüksuste tööd planeerida ning manöövreid planeerida. Olgugi et olid mitmed kordi võimalus “fikseerida” PUN üksuseid mõne täpse tulelöögiga, jäi see tegemata, sest PUN tegevus näitas raugemise märke. Valmistuti PUN üksuste seas/kõrval ööbimiseks, öösel info korjamiseks ning arvatavasti varahommikul algavale PUN rünnakule oma “sisendite” andmist.
3) lahingu 3. faasi (PUN ründab Loksa linna) alguseks olime teinud sinasõprust mõnegi VA üksusega – meie teadsime nende asukohti, tulevikuplaane ja osaliselt ka nimesid, kuid natuke ebaviisakatena olime jätnud ennast tutvustamata. Sest ei olnud antud luba alustada lahingtegevust.
Kui sõjakukk oli pühapäevase lahingupäeva välja kuulutanud, tellisime meeldiva naishääle käest kaudtule lööke PUN üksuste pihta. Kui tappev hommikukohv vahekohtuniku käe läbi kohale jõudis ja sihitud PUN üksustest ligi 50% kaudtule tõttu välja langes, hakati ümbritsevalt maastikult luurajaid/tulejuhte otsima. Meie meelehärmiks rakendati selleks ka äsja surma saanud isikuid. Ja olgugi et nn zombidega personaalne tutvumine on meil tegemata, otsustasime nende külmast külalislahkusest eemale hoida ning jälgida PUN üksuste tegemist ohutumalt distantsilt.
Lahingu edenedes liikusid osad luurajad PUN sabas ka Loksa asulasse sisse. Olgugi et keskenduti oma põhitegevusele – staabile info andmise PUN tegevuse kohta, oldi omade üksuste toetamiseks sunnitud hävitama käsitulirelvadest olulisi sihtmärke – juhtimismooduleid ja moonaautosid.
Kokkuvõttes – kõik LuR mehed oli läbi õppuse PUN üksuste vahetuses lähenduses ning ei kandnud kordagi kaotusi ei langenute ja haavatute näol. Erinevates etappides sai SIN staap regulaarselt infoga varustatud. Tagaside tuli põhjalik ja järgmine kord oleme veel paremad…
Võitlusgrupi võitlused
Võitlusgrupp sisenes alasse reedel. Vähem kui poole tunni pärast avastati alas vastane, kes seadis parasjagu üles juhtimispunkti. Vastane oli valinud juhtimispunkti ülesseadmiseks formatsiooni „põrsakari“ (julgestus puudus, eraisikutel lasti vabalt liikuda võitlejate vahel). Võitlusgrupi võitlejad mängisid sisse imbumiseks purjus kohalike. Võitlusgrupp hävitas vastase elavjõud, võttis kaks vangi, otsis juhtimispunkti läbi ning lasi viimase seejärel õhku.
Ööl vastu laupäeva tabati varustuse voor koos kõrgemas auastmes saatjaga. Autod põletati maha, võeti jälle vange. Hävitatud üksusele appi liikunud vastase jõududega tekkis ka tõsisem tulevahetus, mille käigus sai üks Võitlusgrupi võitleja haavata, mille järel eemalduti.
Õppuse käigus hävitati mitmeid vastase strateegilisi objekte sealhulgas “Kotka” sild ning tamm.
Ööl vastu pühapäeva avastati vastase rühma suurune üksus, mis seoti kontaktiga lõuna suunalt. Kontakti käigus kurnati rühm moonast tühjaks ja kui vastane julgelt püstijalu REORG-i tegi piisas neljast võitlejast, et vastase rühm põgenema sundida, seejuures oli ajastus sedavõrd täpne, et vastase rühmasuurune üksus suutis vaid mõned lasud vastu teha, sest ega padrunikarbis oleva moonaga hästi lasta ei saa.
