Septembri esimestel päevadel on põhja Eesti malevatel juba traditsiooniks saanud rinda pista Põhjakonnaga. Nii ka sel aastal, mil järjekorras juba kuues Põhjakonna nimeline suurõppus haaras enda võimusesse unise Sirgala asumi.
Ründajate poolelt oli väljas Põhja Maakaitseringkonna pataljon kolme kompanii ja staabiga (kaks kompaniid Tallinna Malevast ning koondkompanii Järva ja Rapla Malevate baasil), vastastena oli end Sirgala asumis hoonetesse kindlustanud Viru malev, keda toetasid Kirde ja Põhja kaitseringkondade Võitlusgrupid. Kokku oli maastikul väljas ligi 600 kaitseliitlast.
Juba traditsiooniliselt on Põhjakonn üks aasta suursündmusi ka Nõmme malevkonna jaoks. Väljas olid kõik meie aktiivsed rühmad ja seda omas elemendis. Luurajad andsid pidevat infot vastase kindlustuste ning paiknemise kohta, staabikaitsjad seisid hea pataljoni staabi julgeoleku eest, tankitõrjujad toetasid ründavadi üksusi kahuritulega. Võitlusgrupp oli sel korral allutatud vastastele ning seisis hea selle eest, et meie üksused liiga kiirelt sihtmärgile ei jõuaks ning põnevust ikka piisavalt kauaks ei jätkuks.
Esmakordselt kaasati sel aastal Põhjakonna stsenaariumisse linnalahingu komponent kolme kahekorruselise hoone näol Sirgala asumi keskmes. Vastane oli hoonete kindlustamisel üles näidanud ülimat pühendumust – jooksukraavid majade vahel, suletud aknad ja uksed, kindlustatud kuulipildujapesad hoonete sügavuses, granaadiviskeaugud vahelagedes ja lõksmiinid, traatõkked ja kõik muu õpikutes kirjeldatu muutsid meie üksuste lähenemise ja sisenemise hoonetesse ülimalt kaotusterohkeks (sel aastal andis tooni just vahekohtunike aktiivne tegevus, kes määrasid “musti” ja “punaseid” lausa gruppide kaupa). Pühapäeva hommikuse teise rünnakulaine tulemusena hoonetesse siiski jõuti ning neid ka aktiivselt puhastama asuti, kuid administratiivsed piirangud kuulutasi õppuse lõppenuks enne, kui konkreetne võitja selgus.
Peale “endexi” väljakuulutamist lõid kaitsjad ja ründajad aga sõbralikult käed ning käisid huviga üksteise positsioone uudistamas – teeme me seda kõike ju ühise riigikaitse tugevdamise nimel ning iga õppetund on oluline. Järgmisel sügisel kohtume jälle ning siis on “vaenupooled” traditsiooni kohaselt jällegi kohad vahetanud.
