Sume suveõhtu Klooga harjutusalal. Linnukesed siristavad ja päike ei taha kuidagi loojuda, kohalikud laulavad kusagil kauguses kogu hingest slaavipäraseid viisijuppe. Mätaste ja sõnajalgade vahel on võib aimata napist uneajast maksimumi võtmas musti kogusid. Tunnimehed annavad endast parima, kuid sellest hoolimata on laager pideva rünnaku all – hommikuse reorgi käigus tõdeme õnnelikult, et meie poolel siiski kaotused puuduvad. Vastaspoole, sääskede, ridades võib neid lugeda aga sadades.
Kui kell kukub kaheksandat hommikutundi, mil enamus normaalseid inimesi laupäeva hommikul alles teist külge keerab, hakkab Staabikaitserühma ja Tagalarühma fanaatilistel võitlejatel aga instruktorite juhendamisel juba intensiivne rünnakuõpe.
Ajastus on ideaalne – selle suve senini kõige kuumem päev on söösthüpete harjutamiseks just nagu loodud. Alustatakse lihtsamast tuli-ja-liikumisest, edasi juba keerukamate manöövritega. Intensiivne õpe käib väikeste vaheaegadega õhtul kella kuueni. Kui enamus võitlejaid on jõudnud järeldusele, et ei suuda teha enam ühtegi rullimist ega sööstu, antakse teada, et lähedal paiknevas metsatukas on märgatud vastase lahingpaare, kes tuleb koheselt kahjutuks teha. Adrenaliin lööb lakke ja mõnest vastasest joostakse suure hooga, kuid siiski organiseeritult, lihtsalt mööda. Tehtud vead saavad heaks õppematerjaliks.
Vastu ööd seatakse uuesti üles kolmnurklaager sügavale rabasse – tõenäoliselt on sellel öösel sääskedel saak oluliselt suurem, kuna horisontaalasendisse laskudes teeb väsimus enamuse võitlejaga kohe oma töö. Aga mitte kõigile ei ole magamiserõõmu ette nähtud. Laagri keskel kuusejuureall peavad salaplaani üksuste ülemad – hommikuks on igale jaole ette nähtud ala, mis tuleb vastasest puhastada.
Varavalges imbutakse rabast uuesti välja ning asutakse Klooga vanas linnakus patrullima. Peagi on siit-sealt kuulda ka esimesi kontakte ning üksused saavad “reaalse” ülesande käigus eelmisel päeval õpitut veelkord kinnistada. Lasud siin, lasud seal, ettekanded, reorg, ENDEX, pataljoniülema “lendav tsirkus”, Tallinnasse sõit.
Aga koju veel ei minda. On pühapäev, 14. juuni. Päev mil möödub 74 aastat enamikke eesti peresid puudutanud juuniküüditamisest. Kolonn keerab Pääsküla raudteejaama, juuniküüditamise mälestusmärgi juurde, kus võetakse sisse auvahtkond – roheliseks värvitud nägude ja läbihigistatud riietega, nii nagu otse metsast tulles ollakse, kuid mõte on üks – 74 aastat tagasi juhtunu ei saa korduda! Sümboolselt lõpetab mälestusürituse uute liikmete truudusetõotuse andmine:
“Mina,
tunnistan Eesti demokraatliku Vabariigi täielikku iseseisvust
ja tema põhiseaduslikku valitsust.
Luban ja tõotan tegelikult
kaitsta põhiseadusega maksmapandud riigikorda,
töötades ausalt Kaitseliidu põhimõtete järele.
Kõik ülemate seaduslikud käsud,
samuti juhatuse otsused,
täidan tõrkumata.”
