Aprilli esimesel nädalal toimus siinkirjutaja jaoks esimene Tallinna maleva staabi- ja tagalakompanii paiknemise ja juhtpunkti rajamise õppus. Üritusel osalesid nõmmekatest koosnevad StTaKo tagalarühm ja staabikaitserühm ning lisaks veel väike siderühma element idakompaniist. Kuna kaitsejõududes on viimastel aastatel tavaks saanud, et õppuste nimed on raevukad, sai meie üritus nimeks „FURIOUS BADGER“
Ürituse sihtgrupiks olnud isikkoosseisu põhiülesanne sõjaolukorras on väeosa territooriumist väljaspool rajada, käimas hoida, kaitsta ja vastavalt vajadusele ümber transportida lahingugrupi juhtimispunkt ehk välistaap ning välitagalapunkt. See tegevus hõlmab endas isikkoosseisu ning telkidel ja transpordivahenditel rajaneva taristu maastikule toimetamist, juhtimis- ja tagamiskeskkonna püstitamist, selle haldamist ja julgestatud turvaala tekitamist. Samuti on vajalik suutlikkus kogu kupatus kiirelt masinatele pakkida ja uuele positsioonile toimetada, kui lahinguolukord enam vanadel positsioonidel jätkamist ei võimalda.
Rännak, alade püstitamine ja kaitse olidki õppuse „RAEVUKAS MÄGER“ põhisuunaks. Reede õhtul oli ettevalmistav faas, mille käigus toimetati vajalikke pakkimisi ja varustusekontrolle ning viidi ka läbi mõned kordavad ja harjutust tutvustavad klassitunnid. Laupäeval mindi Soodlasse praktiliselt õppima-harjutama.
Laupäeva hommikul koguneti varakult, pandi viimane varustus-relvastus masinatele ja algas esimene faas õppuse aktiivsest osast: rännak esimesele paiknemisalale. Luure- ja ettevalmistusgrupp läks ees ning tunni pärast ülejäänud kolonn järgi. Rännak õnnestus mõlemal grupil vahejuhtumiteta ning alale jõuti planeeritust isegi varem.
Järgnes juhtimis- ja tagalapunkti püstitamine. Moodustati turvatud ala – selleks rajati kontroll- ja läbilaskepostid ning määrati lähijulgestuspositsioonid. Alas sõidutati sõidukid ettenähtud kohtadele, püstitati staabitelk ja majutused, veeti elektri- ja sideühendused ning varjati sõidukid ja telgid maskeerimisvõrguga. Kõigi osalejate tubli töö tulemusena jõuti ka püstitamise etapiga valmis planeeritud ajaks.
Lõunapausi järel jätkus laager rühmade õppepäevana rühmaülemate valitud teemadel. Tagalarühm kordas baas-sõduritarkusi, nagu kauguste hindamine, sihtmärgi osutamine, varjumine ja varjatud liikumine ning laskepesa rajamine ning rajas viimatimainitu raames oma lähikaitsejoonele kaevikuliini.
Staabikaitserühm jaotus gruppideks, kes õppisid-harjutasid kahte põhiteemat. Neist üks oli tegutsemine aktiivse lahingutegevuse ajal pataljoniülemat transportiva liikuva juhtimispunkti meeskonnana. See kätkes endas maastikusõitu, sõidukitega orienteerumist, peatuste ajal paiknemist ning lähijulgestuse korraldamist. Teine õppeteema oli tegevus kontroll-läbilaskepunktides. Selle raames tekitas õppusesse kaasatud vastutegevus valvepostidele erinevaid situatsioone alates juhtimispunktile lähenevaist uudishimulikest tsiviilisikutest kuni tulekontaktideni.
Rühmade koolituse etapp lõppes kell 21:00. Järgnes õhtusöök ning viimaseks harjutusvaldkonnaks laupäeval oli paiknemisala kaitsmine ründava vaenlase eest. Peale sööki jätkus esialgu rahulik laagrirutiin – jagati infot ja korraldusi järgnevaks päevaks, mehitati poste, kohendati taristut … ja oodati. Algupoole oli „action“ pigem tagasihoidlik – vastane hiilis meie laagri lähistel ringi ja aeg-ajalt „kompas“: vilksatas siin-seal, tegi valvepostide lähistel mõned paugud ja tõmbus jälle eemale. Torm puhkes aga natuke peale keskööd. Ennast jaotanud vastane ründas korraga mitmelt suunalt – tuli ragises nii läänest kui lõunast ja lõunasolijad liikusid mööda meie kaitseliini auke otsides ka ida suunas. Pimeduse katte all suutsid kurjamid lisaks ka loodest päris ligi hiilida kuid rühmaülemad tegutsesid oskuslikult – juhtisid ja paigutasid isikkoosseisu vastavalt lahingolukorra kujunemisele – ja laager jäi meile. Sellega võis pika laupäeva õnnestunuks lugeda ning tuttu minna.
Kui päevade osas olid kompaniiveebli läbirääkimised ilmataadiga osutunud üsna edukaiks ning paistis päike ja õhkkond oli suisa kevadine, siis öösel näitas lahkuv talv veel hambaid. Hommikul õhus valitsev krõbedus pälvis vastumeelselt magamiskottidest väljuvailt võitlejailt nii mõnegi krõbeda sõna. Õnneks keegi aga päris ära ei külmunud. Esimeseks pühapäevaseks ülesandeks kompaniile oli juhtimis- ja tagalapunkt kokku panna ning ümber paikneda uutele positsioonidele. Telkide kokkupanek ja masinaile laadimine, maskeeringute eemaldamine ja sideühenduste kokkulappamine on võrdlemisi füüsilised tööd (eriti kui neid tempokalt teha) ja peletasid seega kontidest viimase külmatunde ning taevas järjest kõrgemale roniv päike tegi ka tuju heaks.
Peale lühikest rännakut uuele paiknemisalale järgnes juhtimis- ja tagalapunkti püstitamine sarnaselt eelmisele päevale. Kõik asjaosalised teadsid oma ülesandeid ning laagriala kõigi oma elementidega valmis jõudsalt. Paraku oli tõusev päike üles soojendanud ka vastutegevuse ning veel natuke enne püstitustöödega ühele poole saamist kõlasid kidurate mändide vahel taas lasud ja tuli asuda vaenujõude tagasi lööma. Vastane oli üsna visa ning suutis tagalarühma poolel kahelt suunalt rünnates üpris palju pahandust teha. Kahe rühma koondpealetungiga sunniti aga kurjamid siiski lõpuks eemalduma ning päev läks edasi kiiremas korras juhtimispunkti kokkupakkimisega, kolonni moodustamisega ja alalt lahkumisega. Järgnes umbes kilomeeter sõitu tavalisest asfalt- või kruusateest natuke huvitavamatel kitsastel ja kurvilistel pinnasradadel ning siis jõudsime alal olnud võõrvõimu-aegse sõjaväerajatise parklasse, kus tegime laagriosa lõpurivistuse.
Rivistusel oli mul põhjust kõigile osalejatele kiidusõnu öelda. Nii ülemate kui ka kõigi sõdurite initsiatiiv, kaasamõtlemine, positiivsus ja teotahe olid olulised osad selle õppuse õnnestumisest. Võisime hea tundega asuda tagasirännakule Tallinnasse.
Herman Kilk
StTaKo ülem
