Tagalarühma õppused on olnud üks otsatu varustusega askeldamine. Tänavusel Põhjakonnal vabanes rühm sellest kohustusest ja võitles koos staabikaitsega nagu jalavägi muiste. Väiksem grupp vaenlasi purustati ja kohtunikel jäi vaid käsi laiutada. Põrmustati suuremgi grupp, kuid selle puhul vaidlesid kohtunikud vastu. Aga meile jäi ikkagi teadmine, kuidas asjad tegelikult olid.
Maastikusõiduk Mercedes Benz GD on staabikaitserühma tubli abiline nii maastikuluurel kui julgestusülesannetel. Seetõttu peab iga võitleja olema kursis nii selle sõiduki tehniliste omadustega, maastikuläbivuse kui õigete käsitsemisvõtetega. Just sellega möödunud kolmapäeva õhtul kodubaasi lähimaastikul tutvust tehtigi. Veidi teooriat, tubli annus adrenaliini ja meeste kõrvuni ulatuvad naeratused ning õppeppäeva võiski kordaläinuks lugeda.
Samal ajal kui teised StTaKo allüksused päikselisel Pakri poolsaarel peesitasid võttis Staabikaitserühm talvisest väljaõppest veel viimast ning harjutas omi drille lumesajuses ja lörtsises Soodlas. Seda ikka selleks, et Kevadtormil oma ülesannete kõrgusel olla. Kõigeks tuleb valmis olla, ka selleks kui maikuus lumi on maas.
Haavatu tekkimine on võitleva üksuse jaoks üks kõige keerulisemaid olukordi. Samas on see reaalses lahingutegevuses ka üks kõige tõenäolisemaid stsenaariume. Seetõttu on lahingkannatanutega tegelemise harjutamine üks väga oluline osa väljaõppest. Just sellega Staabikaitserühma ning Tagalarühma võitlejad oma möödunud nädalavahetuse sisustasidki.
Täname siinjuures laskursanitaride kursuse korraldajaid, instruktoreid ning kursante, kes meie väljaõppe oma tegemistesse lahkelt integreerima nõustusid.
Tallinna Kadaka lasteaias toimus 28. veebruari õhtul koos Kaitseliidu Nõmme malevkonna liikmetega neljandat aastat järjest traditsiooniks saanud Vabariigi aastapäeva paraad ja perepidu. Üheskoos tähistati Eesti riigi 99. ja Kadaka lasteaia 50. sünnipäeva.
Üritus algas hümniga ning riigilipu heiskasid üheskoos malevkonna esindaja Jürgen Sarmet, lasteaia direktor Marianne Liiv ning lapsed Tuule ja Ivan.
Üheteistkümnenda veebruari varahommik. Õues on pime ja äratuskell alustas just hetk tagasi üürgamist. Võib öelda, et peast käis kordi läbi mõte, “miks ma seda teen?” Õues on kõle ja külm ning toas soojas oleks palju parem olla. Kiirelt halvad mõtted peast ja ettevalmistusi tegema.
3. detsembri hommik algas 7.30 kogunemisega Plangus. Minu jaoks oli see esimene õppus ja polnud õrna aimugi, mida oodata ja kuidas olla.
Kõik saadeti oma rühmade juurde, jagati laiali toidupakid ja rühm tehti jagudeks ning seejärel lahingpaarideks. Näod olid võõrad ja eriti juttu tegema ka ei läinud.
Kaitseliitlase ainus roll ei ole “püssiga põõsas” luuramine. Kaitseliitlane peab suutma olla arvestatavaks abijõuks ka sisejulgeolekuvaldkondades, on selleks siis pääste või politsei. Peale selle on igapäevaturvalisuse küsimus, kas kodanik suudab kustutada koduses majapidamises süttinud tulekahju või tuua suitsu täis majast välja minestanud sõbra, naabrimehe, elukaaslase.
Nõmme malevkonna võitlejad võtsid laupäeval peetud võistlusel Nõmme Snaiper omavahel mõõtu täpsuslaskmises oma põhilisest teenistusrelvast, automaadist AG3. Allüksuste lõikes saavutasid parima tulemuse Nõmme staabikaitserühma neli võitlejat, pälvides võistluse parima allüksuse karika.
Tänavuseks võistluseks valmis individuaalses arvestuses võitjale ka Nõmme Snaiperi rändkarikas, mis jääb aastaks parima tulemuse saavutajale ja millele graveeritakse ka kõigi varasemate Nõmme Snaipri võitjate nimed.
Virumaal peetud suurõppus Põhjakonn pakkus Kaitseliidu Nõmme malevkonna vabatahtlikele staabikaitsjatele kogemust nagu päris sõjas, võitlejad said jalaväelastena toetada ka Ameerika tanke. Õppus pakkus kõvasti tulevahetust ja jättis vähe aega uneks või söömiseks.
Tallinna maleva Nõmme malevkonna staabikaitsjate ülesanne oli julgestada ründava poole välistaapi.