“Mul on sel nädalal korralik töönädal – väike rännak enne 7 päevast töönädalat oli igati värskendav,” kirjutab Nõmme jaoskonna naiskodukaitsja Aigi, kes läbis aprilli alguses juba oma neljanda umbes 30 kilomeetri pikkuse Scoutsrännaku. Alljärgnevalt saab tutvuda tema vahetute emotsioonidega paljudele kaitseliitlastele ning naiskodukaitsjatele armastatud proovikiviks saanud võistlusest.
Mis ma oskan öelda. Rännak on raske (minu jaoks küll). Kahel jalal käimine (mitte jooksmine, seda teevad noored mehed, naised) pole kuigi hull. Hull on 15 kilo liiva, mis sul seljas on. Iga kilomeetriga muutub see raskemaks ja vajub seljakoti allossa. Kogemustega on selgeks saanud, et liiv tuleb panna mitmesse kotti, siis saab nende paigutust seljakotis muuta, et vähekenegi kergem vedada oleks. Seekordne ilm ei soosinud kiiret liikumist. Pidev tatisadu (vihm/lumi) ja korralik tuul (eriti päris mere ääres) on väga demotiveerivad. Kohati oli pinnas ka tagant poolt tulevate rahvasportlaste jaoks kaunis pehmeks trambitud.
Mulle oli see neljas rännak. Esimene oli poole maani koos kõndimine paari toreda inimesega. Sealt edasi isekalt üksinda. Esimese korra aeg oli 6.09. Oli raske aga tore. Teine kord, 2013, oli lumine ja jäine, kohati väga libe rada, aeg 5.55. Kolmas kord oli väga läbimõeldult käimine, mõõdukad peatused, et ennast tankida ja õlgu puhata, aeg 5.40. Siis juba mõtlesin, et see ei ole minu vanuses ja kabariitides naisterahvale juba väga normaalne. See ala on ikka rohkem noorte meeste ja noorte naiste teema. Aga nagu ikka, ununeb valu ja vaev kiiresti ja vaja jälle minna.
Neljas kord. Süüa tuleb hommikul korralikult – mul kuskus ja kanafilee + korralik toop kohvi. Rännakule vana hea halvaa ja spordijook. Jalad tuleb ette valmistada, et villid ei tuleks. Rohkelt rännanuna teipisin seekord ülihästi oma jalad ära. Tõesti ainult kerge hõõrumise sain sinna kus teip just lõppes. Suure varba peale. Ei tasu ära märkimist. Minu strateegia on – alati käia üksinda. Ise teed tempot.
Ütlen ausalt, et ei nautinud mitte üht minutit sellest viimasest rännakust. Sigaraske oli. Kuskil 17-22 km peal tuli jälle (nagu ka varasematel kordadel) totaalne väsimus. Aeg, kus tahaks igaüht ja kõiki lihtsalt pikalt saata. Kurat, ma ei ole kahekümnendates, ma ei ole kolmekümnendates, deem, ma olen 43-ne vanamutt, väike nagu viidikas, mille kuradi pärast ma ennast vaevan mingi kuramuse rännakuga jne jne. Aga see läheb üle ja siis ma mõtlen, et olen jah väike vanamutt, aga vintske vanamutt ja enamus mu nooremaid töökaaslasi ei suuda seda teha. Jee!
Mul oli meeles, et lõpetasin eelmisel aastal ajaga 5.30 (hiljem diplomeid sirvides selgus, et hoopis 5.40). Sellel aastal oli aeg 5.36. Lõpetades oli hoop näkku, et aeg oli 5.36 .Pingutasin ju hullult, 6 minutit kaotust oli valus, distantsiliselt on see umbes 600 meetrit. Kodus järele vaadates selgus, et olin ikkagi parandanud oma aega, 4 minutit, aga abiks ikka. Vahetult peale lõppu mõtlesin, et viimane kord kui ma ennast vaevama lähen. Tänaseks on valud jalgades kadunud, koorem õlgadelt, kõik varbaküüned on peal, tunnen end suure naisena ja võin järgmisel aastal jälle minna. Aga siis jääb see küll mulle viimaseks (vähemalt koos liivaga). Viies kord, saan 45, no kurat võtaks, ei pea enam ennast tõestama.
Aigi
Naiskodukaitse Nõmme jaoskond
PS. Lisaks Aigile osales Scoutsrännakul sel aastal veel vähemalt üks Nõmme naiskodukaitsja ning viis Nõmme kaitseliitlast.
