Nõmmekad DANCON matkal

Nädala viimase tööpäeva hommikune äratus erines tavalisest tööle-kooli sõidust. Seekord võtsime suuna hoopis Tapale, kus toimus teist korda DANCON matk. 25. kilomeetrine rada ja minimaalselt 10 kg seljas.

Dancon rännak on traditsiooniline Taani kaitseväe 25 või 40 kilomeetrine jalgsirännak, mida korraldatakse alates 1972. aastal riikides, kus teenivad Taani Kuningriigi sõdurid. 

Seni on rännakuid korraldatud Küprosel, Horvaatias, Kosovos, Iraagis, Afganistanis, Liibanonis, Eritreas, Kuveidis ning Araabia Ühendemiraatides. Eestis on antud rännak toimunud viiel korral ning see on kuues ja viimane kord enne kui taanlased koju lähevad. Järgmine võimalus avaneb alles 2020. aastal.

Loe täpsemalt SIIT.

Kuna polnud teada, kas kohapeal saab oma kotti mingi raskusega täita, siis pidime pikalt mõtlema, millega me selle kaalu saavutame. Toit ja vesi ei tohtinud arvesse minna ning muud asjad 10 kilo kokku ei andnud. Neljapäeval enne magama minemist avastasime hantlid, nii et meie varustus oligi peamiselt 2,5 kilogrammised kettad.

Kohale jõudes ootas meid üks korraldajatest, kes värava juures õige suuna registreerimisele kätte näitas. Kaalusime kotid ära, panime nimed kirja, saime kaardi ja jäime ootama stardipauku.  Enne starti räägiti kõigile rännaku mõttest ja traditsioonist. Kui kuulutati rännak avatuks, siis esimesed panid kohe joostes meist kaugele ette.

Rada kulges rahulikult ja koosnes peamiselt kõvakattega teest. Alguses ja lõpus proovis takistuseks olla tugev ja külm tuul, kuid see meid ei heidutanud. Rajal olid mitu punkti, kus jagati puuvilju energia saamiseks ja vett janu kustutamiseks. Kui pool oli käidud jõudsime kontrollpunkti, kus kõigi kaardile löödi tempel.

Olles poolteist tundi rännanud, hakkasid meile vastu tulema need, kes alustasid joostes (me polnud veel poole pealgi siis). Kuigi oli näha väsimust nende näos, hõikasid nad kas tere või tõstsid pöidla üles.

Viimased 5km seiklesime peamiselt Tapa linna vahel ringi. Lõpupingutus oli motivatsioonisirge Taani kasarmusse, kus tehti nime taha linnuke ja kaaluti uuesti varustus. Peale seda saime omale nimelise diplomi ja uhke medali ning algaski kodutee.

Läbisime 25 kilomeetrit 12kg seljakotiga ajaga 4h 26min.

Maria Järvis