„Meid märgatakse alles siis, kui midagi untsu läheb,“ tõdes tagalarühma ülem Kevadtormi lõpul. Märkamatuteks me vist jäimegi – küllap siis asjad laabusid. Kuid kergelt see ei tulnud. Suurejoonelise rännaku lõpul läbi Põhja-Eesti oli meil vähemalt kaks lombakat, oksa otsa joostud silm, kokku kukkunud meedik, ahastusest kiunuvad luud-liikmed ning väsimusest üha sõgedama pilguga ülemad.
Õppuste esimese päeva hommikul valitses väeosas lausa piibellik segadus. Sellist hulka võitlejaid ja masinaid pole korraga vist lahkumas olnudki. Tihe diisliving kosus päeva edenedes aiva paksemaks, varesed ja oravad kolisid igaks juhuks teisale ja lõunaks olid mõned autod jõudnud ka „külje kokku panna“. Oli tegemist, et saginas omi üles leida. Omade hulka kuulus ka rühm innukaid meedikuid. Keskhommikuks olid nad kaks võitlejat põduraiks tunnistanud, nii et meedikutest hoiti edaspidi eemale.
Päeva edenedes võis kaoses teatud korrastatust märgata. Keskpäevaks olid kõik relvil ning pärastlõunaks autod koormatud. Õhtul läks reibas tagalarühm lõpuks liikvele, et seitsme päeva pärast naasta nagu ekskursioonil käinud vanadekodu – samm lühike, kõne napp ja pilk tuhm.
Esimest korda päris koormad
Tagalarühma senised õppused on olnud suuresti kujuteldava varustusega opereerimine. Oleme liikunud ettenähtud punkti, et kohtuda määratud ükskusega. Seejärel võeti meilt vastu virtuaalne koorem ning anti vastu sama virtuaalne hulk haavatuid. Kenasti oleme hakkama saanud. Nüüd, läbi hämarduva Põhja-Eesti müristades, oli autodel esimest korda tonnide kaupa päris varustust ja see varustus ainult ootas hetke, et me elu kibedaks teha. Kuid sinnani jäi veel veidi aega.
Jõudsime pärale ja olime kitsukese, madala künkarea jalamil lookleva metsatee piiril. Kevadõhtu püsib pikk ja seetõttu saime üle hulga aja oma laagri üles panna päris valges. Lõpuks võisid autojuhid heintesse vajuda ja teised jäi moondamisvõrkudega askeldama. Järgmise päeva koites algas see päris õppus. Kusagilt ilmusid hävitajad ja meie kohale nad tiirlema jäidki. Kaugelt kostus paar lasku, kuid need kõlasid väga jahirelva moodi – seajaht on meil nüüd lubatud ju aastaringselt.
Seejärel hakkasid me hoolealused saabuma. Süüa ja padruneid ning sekka granaate oli nende soov. Kastid läksid liikvele. Padrunikast kaalub 26 kilo, kinnitab kiri kasti küljel. Peatselt sai selgeks, et see on jultunud vale. Esimene ja teine kast võivadki nii palju kaaluda. Kahekümne teine kaalub aga kindlasti umbes kolmkümmend kilo.
Ühel hetkel tuli jõuda Tapale varusid täiendama ja prahti maha laadima. Millalgi määramatul hetkel jõudis kätte öö, läks üle koidikuks ja seejärel ootas juba „hüpe“. Teadaolevalt pidi see ka meie ainus „hüpe“ olema. Ei olnud!
Käsikaudu ja helikopterite saatel
Uus laager seati sisse kohutavalt käest lastud kuusikusse. Olnud ka parem plats, aga selle napsas endale Lendav Tsirkus (kolonelleitnant Toomas Väli määratlus juhtkonna kohta). Kõik see mees asus autosid moondama ja see kukkus hiilgavalt välja.
Just siis kui sai hetkeks käed puusa panna, et tehtu üle heameelt tunda, vuras kohale väike veok. Peatus, poetas keset metsateed kireva välikemmergu ja kadus tuldud teed. Loomulikult oli kohe platsis helikopter, millele kemmerg oma sini-valges kirevuses otse silma kriiskas. Nii palju siis moondamisest.
Päeva edenedes lõikus askeldamisse korraga tulistamist. Varjuti, oodati, aga keda ei tulnud, oli vaenlane. Mõnikümmend minutit hiljem läks liikvele kuuldus, et üks õppustega väga lõdvalt seotud (kui üldse) liinitehnik tegi rahulikult oma tööd, aga tema kollane kombinesoon (toim. kompensaator) oli sama karva meie vastaste tähistusega. Ja nii meie patrull ta kirbule võttis.
Keset ööd tuli uuesti varustuse järgi minna. Vastu koidikut naastes läks liikvele kuuldus justkui oleks vastase luure kohe siinsamas. Kolonn sai käsu tuled maha võtta. Nii me siis silmituina laagri poole vurasime – autojuhtide elu kiskus üpris põnevaks. Vaid soomustatud neljateljelise MANi juht võis rahulikult võtta, sest tema autost pole nagunii midagi näha, olgu tuled või mitte.
Valgenes ja helikoptereid sagis järsku õige tihedalt. Lisaks õnnestus meil puhtjuhuslikult jääda vastase ühe luurepatrulli rännakumarsruudile. Järgnes taaskord põgus tulevahetus.
Seejärel hakkasime valmistuma juba uueks „hüppeks“. See tähendas, et kogu killavoor tuli jälle kokku pakkida ja autodele laadida. Enamikul tagalarühma võitlejaist olid kindad selleks hetkeks juba narmendamas. Erilise jälestusega käsitsesime meedikute vara. Nende telgikate on nii suur, et kui see üle Keila linna tõmmata, jääb katte alt välja ehk vaid kirikuaia tagumine ots. Pakituna maoldab see aga nagu lõpnud vaal Alaska rannikul ja liigutada ei jaksa seda ükski maine jõud… peale tagalarühma. Lõpuks sai ka see presendist õnnetus autole ja kolonn läks liikvele.
Uus laagripaik asus umbes paarikümne kilomeetri kaugusel, seega ehk kolmveerand tundi sõitu, sai ennustatud. Meie aga vurasime Pandivere kõrgustiku teedel ka tund hiljem. Möödus teinegi tund. Kolmanda tunni lõpul hakkas meenuma Iisraeli rahva rännak Egiptusest Tõotatud Maale. Neljanda tunni alguseks olime kohal ning me leidsime oma Tõotatud Maa, mis osutus täpselt ühe majapidamise suuruseks. Selles majapidamises oli külalislahke peremees ja peremehel saun. Just meid oodates oli peremees sauna kuumakski kütnud. See ei saanud olla tõsi, aga oli siiski. Veel tund aega hiljem tundusid kaasvõitlejaid nii meeldivad, ilm nii võrratult sulnis ja elu oli ülepea nagu lill. Järgmiseks õhtuks läks see üle.
Suur finaal
Ja loomulikult tuli koiduvalges sisse seada veel üks „kaubatänav“ maalilise metsatee servale, et siis laadida ja veelkord laadida. Lõpp tundus aga juba ligi olevat. Õhtul olime laagri kokku pannud ja teel Tapale, et viimane peatuspunkt sisse seada. Vurasime Tapa kasarmute rägastikust läbi ja korraga olime keset nii troostitut lagendikku, mille kõrval isegi Balti jaama tunnel tundub nagu teeõhtu vanaema juures. Ei, siia me ei jää, oli üksmeelne otsus ning kilomeetrite pikkuse soomukitekolonni tolmus läks tagalarühm kodu poole teele.
Väeossa jõudsime pühapäeva varahommikul kell 3:30. Me olime tõusnud eelmisel hommikul kell 3:00. Nüüd varisesime väeosa mändide alla, kes kuhu sai, et paari tunni pärast ärgata varustuse lahti harutamiseks. Pärastlõunal kella kuue paiku sai see tehtud. See mis kinnastest veel alles, lendas pääsla prügikasti ning see mis jõuvarudest alles, pani üpriski nõtkuvad jalad kodu poole liikuma.
Kevadtorm oli selleks korraks vaibunud!
