Varesele valu ehk tagalarühm meditsiinitaktikat harjutamas

Lahinguvälja meditsiinitaktikale keskenduv õppus tõi õppeklassi rahvast täis. Üpris ruttu selgus, kui palju on ununenud pärast sõduriõppe kursuse lõppu ja kui vähe on vaja jao tulejõu nullimiseks. Hilisõhtuks olid õppusele saabunud saanud roomata, lohiseda ja neljakäpakil lustida nagu kamp omapäi jäetud mudilasi. Uusi oskusi kogunes rohkelt.

“Nii, see on siis selline”, sikutas rühmaülem kotist lagedale järjekordse žguti. Too žgutt oli juba kolmandat tüüpi ning teadaolevalt pidi neid eri tüüpi veresulgureid veelgi olema. Pealtnäha on nad kõik lihtsad ja hõlpsalt paigaldatavad. Ometi suudab ka lihtne sulgur esmakordse kasutaja segadusse ajada, kui liita veel vajadus kellaaegade märkimiseks ja MIST-kaardi täitmiseks, kosub segadus vaid suuremaks. Uuesti saime kinnituse, et ka lihtsaimad tegevused tuleb jaotada juppideks ja seejärel need kindlas järjekorras ette võtta.

“Ning kui jao koosseisust peaks veel keegi pihta saama, on pilt selline” selgitati järgmiseks tahvli ees, millele oli ringidena märgitud jao võitlejad. Tõepoolest, kaks haavatut tähendab, et võitlevat jagu enam ei ole. Selle peale polnud me õppuste käigus veel tulnud.

“Hea meditsiin lahingus on halb taktikalises mõttes,” veenis rühmaülem. Sellepärast ongi lahinguvälja meditsiinitaktika tsivilistide keeles “küüniline” ja kaitseväe keeles “pragmaatiline”. Üheskoos annab see ühe ja sama välja, ehk rühmale antud ülesande täitmise huvides tuleb haavatul oodata ja kannatada nagu onu Remuse juttude kilpkonna-tädil jänese-onu kaminas.

Välitingimustes        

Paari tunni pärast karjatati kogu rühm õue ja rõskes sügisõhtus võttis edasise koolituse peamiselt enda õlule üks rühma laskur-sanitar.

“Need transpordiasendid, need on jah, sellised … pikantsed,” otsis laskur-sanitar häbelikult sõnu. Selgus, et pihta saanud kaaslase saab turvalise paika viia oma turjal, ise käpuli edasi paterdades. Haavatu saab ka endale kaela haakida ja seejärel neljakäpakil, haavatu selg mättaid ja juurikaid “kokku lugemas”, turvalise paiga poole rühkida. Tõepoolest, nende võtetega tutvumine meenutab maailmakuulsa kunstniku Tom of Finlandi parimaid töid. Kõigi nende võtete proovimine on kunsttükk, mida me sel õhtul päris selgeks ei saanudki – “haavatu” ei lohise ja tundub ülepea olevat juured maasse ajanud, AG-3 ainult otsib võimalust, et kabaga kannatanule vops anda või oma rihm ümber kännu haakida ja siis sellele umbsõlm siduda ja nii edasi. Selletõttu jäime esiotsa kõige lihtsama võtte juurde, milleks on kaasvõitleja kraest vedamine ohutu paigani, kus saab anda esmaabi ja täita MIST-kaardi.

Ning ime küll, aga sellest hetkest hakkasid asjad laabuma! Kõige keerukamaks osutuski ennustatult jaoülema osa, sest tema pidi jagama meeskonna abistavaks osaks ja tulistavaks osaks, selle otsa aga leidma ainuõige momendi tegevuste rakendamiseks.

Kogu protseduuride jada sai siiski läbi tehtud vähemalt tublile 4-le, mõni üksik protseduur lausa 5-le. Vaid rühma ainus veterinaari koolitusega võitleja oli natuke segaduses, sest teda oli aastaid koolitatud esimeses järjekorras oma vigastatud patsienti ohutuks muutma. Nüüd aga polnud ette nähtud haavatu pea vastu maad surumist ega jäsemete fikseerimist.

MIST-kaardi täitmine tihedas hämaruses sai samuti enam-vähem tehtud ja õhtu lõpuks ei pidanud ükski kannatanu osa etendanud võitleja appi võtma leelotuse: “Varesele valu, harakale haigus …” – abi tuli kaaslastelt ja oli reeglitele vastav.

Toimetaja