Autoriarhiiv: Toimetaja

Tagalarühma laskepäev

Tagalarühmal hakkab juba traditsiooniks muutuma, et kuumad suvepäevad on laskeharjutusteks. Nii ka sel korral ebastandardseid laskeasendeid harjutades ning laskeväljaõppe lõputesti sooritades.

Tagalarühma nädalavahetus Siilil

Siil saabus, kestis ja lõppes enne kui tagalarühm õieti higiseks minna jõudis. Neli päeva hiljem tõdesid tähtsad onud-tädid ETV saates Foorum, et Siil demonstreerib meie kõrget  kaitsetahet ja patriotismi. Tagalarühm demonstreeris igatahes äärmist paindlikkust, olles kord täitmas tagalarühmale pandud ülesandeid, kord tehes lihtsat laotööd ja asudes seejärel tavalise jalaväena positsioone kaitsma. Kuid patriotism? Muidugi ka seda.

Viimasel üheksal kuul said tagalarühma liikmetele saadetud õppuste kutsed sappa lahutamatu mantra rühmaülemalt: „Arvestades peatselt algava õppusega Siil, on meie rühma liikmete osalemine eriti oluline (tähtis, vajalik jne).“ Küllap see mõjus, sest õppustel osalevat rahvast on viimasel ajal rohkelt. Enamgi veel – 4. mai varahommikul saabus üks kaasvõitlejaist formeerimisele innust pakatades ja enam kui 38kraadisest palavikust õhetades. Teine aga täisvarustuses ning … küünarvarre kark astumisel toeks, sest äsja see põlveoperatsioon ju oli. Meedikud tõmbasid paraku mõlema võitleja Siilile rasvase meditsiiniteadusliku risti. Esimest korda juhtus ka väike ime – me olime kogu oma kolaga liikumiseks valmis ammu enne, kui saabus liikumiskäsk.

Pühapäeva hilisõhtul õppuselt naastes aga ei olnud tunnet nagu osalenuks me milleski hiigelsuures. Pigem õppus nagu iga teinegi – mõõdukalt väsimust, tsipakene tüdimust, aga ka teadmine, et sellega mida meilt oodati, saime tipp-topp hakkama. Kas võib see olla märk teatud sõdurioskuste tasemest, milleni tagalarühm on kolme aastaga jõudnud? Jätka lugemist

Siiliks valmistudes: 100% lahinguteenindust Keila külje all

Tagalarühmale sai esimest korda osaks õppus, millest oli eemaldatud kogu ülejäänud „müra“. Alles jäi puhas essents lahinguteeninduse drillidest, mis teoorias kostuvad nõnda lihtsalt, praktikas pakuvad aga rohkelt võimalusi eksimiseks.

Tagalarühma  kolme päeva mahutatud õppus keskendus esimest korda ainult tagalateeninduse korraldamisele. Esimesse päeva sai teooriat nii et selg märg. Järgmised päevad pakkusid juba lühemaid teooriakatkeid, aga kohe nende otsa lükiti praktiline harjutus, et äsja kuuldu tegelikkuses läbi proovida. Oli siis ülesandeks dokumentatsiooni täitmine või ladude sisse seadmine, ikka õnnestus siia-sinna vigu teha. Päris kindlasti sai selgemaks, kuidas kogu lahinguteeninduse-nimeline kupatus püsti panna, omade hüvanguks töös hoida ning vastasele tühjad pihud jätta.

ADR ja teised uued sõnad

Reede õhtul niheles tagalarühm õppeklassis ja püüdis end teooriast läbi närida.  Koormad! Diagonaalkinnitus ja vedrukinnitus. Pikitelg ja raskuskese. Lisaks ohtlike veoste klasse, ÜRO-tunnuskoode ja paljude teisi rohkem või vähem uinutavaid teemasid. Tõsi, rühma autojuhid said suve keskel kahe ja poole päeva pikkuse koolituse just sellel samal ohtlike kaupade teemal. Seejärel tuli nädalake iseseisvat õpet, et ADR-eksam läbi teha. Tehtigi. Nüüd avastasime esiteks, kui palju on õnnestunud unustada. Ja teiseks, et seda mahtu pole lihtsalt võimalik kolme tunniga selgeks saada. Õnneks on alati võtta väikesed spikrid, mis hoiatavad, et bensiini ei sobi ühte lattu panna tatrapudruga ja oksüdeeruvaid aineid püssirohuga.

Laod ja koormad

Laupäeva hommikul oli rühm juba Keila külje alla unustatud sõjaväebaasi varemetes. Õhtul kuuldu värskelt meeles, läks koormate moodustamine robinal lahti. Neile, kelle igapäevatöö nõuab vähemalt vahel autodele asjade laadimist, läks lihtsamalt. Meie seas on aga neidki, kes põrnitsesid koormarihma küljes tolknevat pingutit nagu notsu hõbelusikat – kuidas see sunnik rihma külge käib?, kuidas ta sealt lahti tuleb? Lõpuks sai kinni ja tuli lahti ka.

Päeva edenedes läks lõbusamaks. Rühmal oli kaasas virnade viisi erisorti kaste ja neist said nüüd laod. Kaitseväest appi tulnud instruktorid esitasid saatelehti ja said nende vastu kaupa, aga kogu protsess pidi lõpuks tooma õnnistatud tasakaalu lattu jäänud ja laost lahkunud kaupade vahel. Natuke pusimist, natuke nõutust, ning hakkas juba minema. Mõned otsused tuli käigult teha, sest instruktorid sokutasid saatelehtedesse nõudmisi, mida täht-tähelt täita ei saanud.

„Mis mõttes jäävad mul 15 meest söögita?“ uuris instruktor kohmetunud rühmalt. Ja selle otsa: “Kui teil pole neid portse, mis telliti, siis annate lihtsalt teist ratsiooni. Tühja kõhuga ei tohi võitlejaid jätta! Jäägu granaate puudu, aga võitlejatel peavad kõhud täis olema!“ Muidugi, iga võitleja teab, et tühi kõht laseb motivatsioonist ohtralt aadrit.

Kohe seejärel tuligi motivatsiooni tõstev lõuna rühma seni võõraks jäänud liikme – Hollandi päritolu välikatla kõrval. Tegelikult ei tohiks seda iludust välikatlaks narrida. Kroomterasest detaile siit-sealt vastu säramas, ülitäpselt sobituvad sõlmed ja töötasapinnad. Selle imeriista kõrvale sobivad sako ja kravatt, mitte killuvest ja kummikud. Makaroniroog maitses aga tegelikult täpselt samuti nagu ustavast Rootsi katlast tulnu.

Saabumine ja püsimine

Tugialale saabumine, sellal kui tugiala veel pole, nõuab korrektselt järjestatud tegevusi nagu presidendi vastuvõtt ja natuke rohkem. Pühapäeval asusimegi nende tegevuste juurde. Jagasime rühma põhikolonniks ja LEGiks ning läks lahti.

Põhikolonn konutas kilomeetri kaugusel metsateel ja ega instruktorid sedagi uurimata jätnud. Kas põhikolonni võitlejad julgestavad või peavad pikniku? Tagalarühm on distsiplineeritud üksus ning muidugi julgestas. LEG tuiskas sellal juba mööda tulevast tugiala, et jagada: siia köök, siia moonaladu ja nii edasi. Saabus põhikolonn ja tugiala sai justkui tugiala moodi. Aga ei, terased instruktorid leidsid vea siit, hooletuse teisalt ja kogu toimunu sai tahvli ees veelkord läbi võetud.

Uus saabumine! LEG paigutas ladusid ümber, julgestuspostid said teisale. Rajad, mis rühma- ja jaoülemad olid sulalumme tallanud paistsid justkui oleks õppusel vähemalt kompanii. Põhikolonn saabus ja seadis end ettenähtud kohtadesse. Kõik kulges ladusamalt, kui arvestamata jätta mõni harv äpardus.  Üks julgestuspost pidi end kuue-seitsme meetri kõrguse angaari laele seadma.  Angaari külgedel oli mõniteist sentimeetrit pudedat lund ja „julgestuspostil“ jalas tublid kummikud. Esimene katse angaari laele tõusta lõppes umbes kahe meetri kõrgusel. Teine katse sai edukam – see lõppes kolme meetri peal. Sealt algas libisemine ja uued põlvekaitsmed andsid sellele eriti lustliku hoo. Liug sai vägev, kuid post jäi seekord mehitamata. Tugiala sai siiski korrektselt paika ja pikema õppuse puhul võinuks sellest punktist alata põhirutiin – me olime õppuse ülesande täitnud ja vähemalt tubli „nelja“ vääriliselt.

Jäljed reetsid, et laupäeva ja pühapäeva vahel oli üksik kährikuisand käinud meie tugiala uudistamas. Pühapäeva hommikul kostus aga mõnikümmend sekundit rohevindi kevadlaulu – tähendab, et kevad on saabumas. Kevad – tähendab, et Siil on juba värava taga.

Tagalarühma aasta algus: talv ja ilutulestik

Tagalarühma 2018. aasta on alanud sama tegusalt kui eelmine lõppes. 2017. aasta viimane kvartal keskendus linnalahingule – lisaks Põhjatähel osalemisele õppisime ja harjutasime linnalahingu drille ning osalesime staabi- ja tagalakompanii linnalahingus Keila-Joal, kus kompanii rühmad said omavahel mõõtu võtta. Käesoleva aasta alguses pole Eesti Vabariigi 100. aastapäeva paraadil osalemise kõrval samuti sõjaline väljaõpe kuskile ununenud.

Aasta algas sobivalt ilutulestikuga – jaanuari algul toimus järjekordne rühma laskepäev, kus seekord harjutasime laskmist pimedas, nii erinevate abivahenditega kui ka ilma. Järgmistel rühma esimese poolaasta laskepäevadel jätkame aga taas uue põhilaskeväljaõppe harjutuste ning juba osaliselt tuttavate testidega.

Veebruaris tuletasime meelde ning kordasime varem õpitut ühe tagalarühma olulisema tegevuse, motoriseeritud rännaku kohta. Teooriaõppega täidetud õhtule järgnes tegus päev, kus kõigepealt sai erinevaid rännakul vajalikke drille läbi harjutada. Seejärel kulmineerus päev taktikalise rännakuga, mis toimus seekord vahelduseks väljaspool juba tuttavateks muutunud harjutusvälju. Päeva mõlemat osa muutis nii kasulikumaks kui ka huvitavamaks arvukalt varitsusi läbi viinud vastutegevus. Oma panuse põnevusse andis ka Eesti talv.

Samas rütmis aasta ka jätkub – kevadel (või talvel, kui see lähinädalatel läbi saama ei peaks – väljaõpe toimub ju iga ilmaga) jätkame erialaste õppustega ning mais ootab meid Eesti juubeliaasta järgmine suurüritus – õppus Siil. Tagalarühma väljaõppeaasta kindlasti ka maiga ei lõppe – plaanid on paigaks ka aasta edasisteks kuudeks.

Kui tahad sellest kõigest ühe Tallinna maleva aktiivseima rühma koosseisus osa saada, kirjuta meile aadressil tagala[ät]malevkond.ee.

Tagalarühm ja 2018: tule ja saa osa!

2018 on Nõmme malevkonna tagalarühmale neljas tegevusaasta. Senisesse aega on mahtunud 50 eripalgelist väljaõppeüritust, sealhulgas kaks reservõppekogunemist. Samas vaimus jätkab rühm ka 2018. aastal – väljaõppeplaanis on üle 15 ürituse. Loomulikult on nende seas ka suurõppus Siil.

Erialaüksusena on tagalarühma väljaõpe väga mitmekülgne – edukaks tegutsemiseks ei piisa ainult erialastest oskustest, nagu ei piisa ka ainult jalaväelase omadest. Erialaseid teadmised koos võimeka tegutsemisega lahinguväljal, juhuks kui kohtumine vastasega on möödapääsmatu, tagavad rühmale seatud ülesannete eduka täitmise. Tagalarühm on kriitilise tähtsusega üksus, sest tema toeta lõppeb kõigi teiste üksuste tegevus loetud päevadega – laskemoona, toidu ja kütuseta kaugele ei jõua.

Rühma väljaõppes on seetõttu pidevalt nii üht kui teist – tegeleme oma kõigi erinevate erialagruppide väljaõppe täiendamisega, aga ei unusta ka igale sõdurile vajalikku – jalaväelase ja laskeoskusi. Rühma laskeväljaõpe toimub juba mõnda aega KV uue laskeväljaõppeeeskirja järgi, mis on varasemast märksa praktilisem ning ka osalejaile põnevam. 2018. aastal toimuvad mitmed rühma laskeharjutused. Rühma laske- ja jalaväeoskused pannakse proovile sügisestel lahinglaskmistel.

2018. aastal jätkame loomulikult ka erialaste teemade väljaõppega. Kevadtorm 2017 oli üksusele heaks küpsuseksamist, kus läks vaja kõike seni õpitut ning mis näitas suuna kätte ka edasise väljaõppe osas, et asju järjest paremini teha. Uue aasta esimeses pooles võtamegi ette mitmed kordamist ja edasiarendamist vajavad teemad. Lisaks omandame ka uusi teadmisi. Väljaõppe tõhusust kontrollime mais toimuval suurõppusel Siil. Eesti Vabariigi 100. aastapäevale kohaselt planeeritakse seekord sisuliselt kogu Kaitseliidu osalemist.

Kuna rühm on eelnevatel aastatel tegelenud linnalahingu õppimisega ning esmased oskused on olemas, proovime 2018. aastal ka erialast tegevust hoonestatud alal. Kindlasti kordame ka linnalahingu võtteid – neid on õpetlik (ja huvitav!) teha airsoft relvadega lahingülesandeid täites.

II poolaasta toob rühma väljaõppesse aga vaheldust uute teemadega. Alustame üksusega SERE moodulite läbimist ning teeme Soome relvavendade abil tutvust ka hajutatud lahingutegevusega. Traditsioonilisemate teemadena jäävad II poolaastasse rühma üldfüüsiline test ning lõppevat aastat kokkuvõttev ja tulevast tutvustav väljaõppeseminar.

Tagalarühma toimunud õppustest loe siit.

Kui soovid aktiivsest ja mitmekülgsest väljaõppest osa saada ning olulises üksuses riigikaitsesse panustada, võta meiega ühendust: tagala[ät]malevkond.ee. Tagalarühma tegusasse ja heasse seltskonda on täiendused alati oodatud – nii need, kel juba erialased teadmised või sõduriväljaõpe (Kaitseväest või Kaitseliidust) olemas kui ka need, kel soov need alles omandada.

Põhjakonn tõi sel aastal vaheldust

Tagalarühma õppused on olnud üks otsatu varustusega askeldamine. Tänavusel Põhjakonnal vabanes rühm sellest kohustusest ja võitles koos staabikaitsega nagu jalavägi muiste. Väiksem grupp vaenlasi purustati ja kohtunikel jäi vaid käsi laiutada. Põrmustati suuremgi grupp, kuid selle puhul vaidlesid kohtunikud vastu. Aga meile jäi ikkagi teadmine, kuidas asjad tegelikult olid.

Ootamatult palava pühapäeva lõuna paiku marssisid külatänaval otsa lõppenud nägudega britid. Kohaliku hoidsid veel targu oma aedade varju. Staabikaitse ja tagalarühma võitlejad tammusid ümber veokite ja Rahvusringhääling tegi meie ainsa naisvõitlejaga teleklippi. Üks meie kuulipilduritest istus süngelt nagu petta saanud Vanapagan Unimogi kastis – oli ka põhjust, sest ta „langes“ vaenlaste kuulidest, kellele ta ometi otsa oli peale teinud.

ENDEX oli välja kuulutatud tunni eest. Viimased lasud kõlasid poole tunni eest ja selleks korraks oli Põhjakonn peetud. Vähemalt ühe vaieldamatu võidu sai kuulipildur siiski oma kontole märkida ja tagalarühm senisest rutiinist hoopis erineva õppuse.

Me jaguneme

Põhjakonna eelõhtul lahkus Plangu tänavalt hoopis väheldasem kolonn tavalisest. Keset ööd lõime laagri püsti õdusasse nõkku, kusagil Pandivere jalamil. Uue päeva koites läkitati meid Põlula kalakasvatusest mööda, kitsukese metsatee tõusule varitsust rajama. Meie ette jäi veel üks varitsus, tahapoole kolmas. Vaenlast oli oodata idast, aga võib-olla hoopis lõunast. Ega ka põhja saanud välistada. Tõsi, siis pidanuks brittidest „vaenlased“ ette võtma ennastohverdava teekonna läbi Kunda jõe ülemjooksu. Selles paigas on jõgi alles kitsuke, kuid sügavust kohati üle pea ja pööraselt kiire vooluga. Nii ehk naa jäi aga kõikjal ette metsamüür ja vaenlast saanuks me märgata alles mõnekümne meetri kauguselt.

Mitut seltsi miinid said paika, kuulipilduja leidis mõnusa pesa ning eelmise aasta kibeda kogemuse võrra targematena sokutasime oma auto paarisaja meetri kaugusele võssa. Ja küll me siis varitsesime! Möödus tund ja teine – mets püsis vaikne, vaid vihm krabises uinutavalt. Kolmas tund – vaikne mets, vihma krabin.

Idast kostus hooti vaenlase soomustehnika müra. See valjenes pisitasa, kostus juba umbes poole kilomeetri kauguselt ja hakkas kaugenema. Nii üha uuesti ja uuesti nagu üks päratu urisev pendel oleks metsa taga kiikunud. See „pendel“ oli meid juba üsna juhmiks kiigutanud, kui ootamatult kostus samast suunast kiiret tulistamist. Tulistamine lakkas mõnekümne sekundiga ja peatselt tuiskas meist mööda kogu esimene varitsus. Kõik terved ning viivitusülesanne täidetud. Järgmisena pidi tulema meie kord. Jätka lugemist

Hunt, meri ja Naissaar

Tallinna maleva õppus Hunt on tagalarühma jaoks juba kujunenud traditsiooniks. Nii ka sel aastal. Kuna õppuse fookuses olid seekord teised üksused ning tagalarühm äsja Kevadtormilt tulnud, osaleti seekord tavapärasest väiksemas koosseisus ja vastutegevuse poolel. Alljärgnevalt valik pilte üksuse seiklustest Naissaarel.

 

Tagalarühm rändas läbi Kevadtormi

„Meid märgatakse alles siis, kui midagi untsu läheb,“ tõdes tagalarühma ülem Kevadtormi lõpul. Märkamatuteks me vist jäimegi – küllap siis asjad laabusid. Kuid kergelt see ei tulnud. Suurejoonelise rännaku lõpul läbi Põhja-Eesti oli meil vähemalt kaks lombakat, oksa otsa joostud silm, kokku kukkunud meedik, ahastusest kiunuvad luud-liikmed ning väsimusest üha sõgedama pilguga ülemad.

Õppuste esimese päeva hommikul valitses väeosas lausa piibellik segadus. Sellist hulka võitlejaid ja masinaid pole korraga vist lahkumas olnudki. Tihe diisliving kosus päeva edenedes aiva paksemaks, varesed ja oravad kolisid igaks juhuks teisale ja lõunaks olid mõned autod jõudnud ka „külje kokku panna“. Oli tegemist, et saginas omi üles leida. Omade hulka kuulus ka rühm innukaid meedikuid. Keskhommikuks olid nad kaks võitlejat põduraiks tunnistanud, nii et meedikutest hoiti edaspidi eemale.

Päeva edenedes võis kaoses teatud korrastatust märgata. Keskpäevaks olid kõik relvil ning pärastlõunaks autod koormatud. Õhtul läks reibas tagalarühm lõpuks liikvele, et seitsme päeva pärast naasta nagu ekskursioonil käinud vanadekodu – samm lühike, kõne napp ja pilk tuhm.

Esimest korda päris koormad
Tagalarühma senised õppused on olnud suuresti kujuteldava varustusega opereerimine. Oleme liikunud ettenähtud punkti, et kohtuda määratud ükskusega. Seejärel võeti meilt vastu virtuaalne koorem ning anti vastu sama virtuaalne hulk haavatuid. Kenasti oleme hakkama saanud. Nüüd, läbi hämarduva Põhja-Eesti müristades, oli autodel esimest korda tonnide kaupa päris varustust ja see varustus ainult ootas hetke, et me elu kibedaks teha. Kuid sinnani jäi veel veidi aega.  Jätka lugemist

Momente tagalarühma Kevadtormilt

Varsti on oodata ka põhjalikumaid muljeid.

Tagalarühma muudest tegemistest saab lugeda siit ja selleks, et ka ise Kevadtormist jt. õppustest osa saada, kiika ka Nõmme malevkonnaga liitumise lehele.

Harjutusi Kevadtormiks

Nõmme malevkonna tagalarühm osales nädalavahetusel oma viimasel väljaõppeüritusel enne mais ees ootavat Kevadtormi. Laupäev möödus Soodlas harjutades rühma põhitegevusi ning pühapäev lasketiirus.

Laupäeval kompanii koosseisus ning Kaitseväe ja Briti instruktorite valvsa pilgu all toiminud harjutuse raames korrati Kevadtormiks valmistudes viimast korda üle oma peamised rutiinid. Päev sisaldas motoriseeritud rännakuid läbi vastase luureüksuste poolt hõivatud maa-ala ning peamisi teenindustoetuse alaseid drille. Tihedasse päeva mahtus tegevust palju. Rühma tegevuseks vajalike alade väljaluuramisele järgnesid nende hõivamine ja rajamine. Lisaks said rühma erialagrupid üle korrata ka sellele järgneva tegevuse – väga tublid olid nii üksuse julgestuselement kui ka väliköök, kes suutis pingelises graafikus püsides kogu kompaniile maitsva lõunasöögi valmistada.

Vastaspoolel olnud luureüksusega kohtus tagalarühm päeva jooksul nii relvade paukudes kui ka (pärast seda, kui selgus, et tegemist on kaasvõitlejatega Nõmme malevkonnast) sõbralikemas oludes neid varustades. Selle kõige järel lõppes päev juba tuttaval Plangu tänaval ning kodudes, et välja puhata pühapäeval ees ootavaks.

Pühapäeval tegi rühm Kloogal tutvust uue laskeväljaõppega. Uusi laskeharjutusi ning nendega seotud relvadrille mahtus pikka päeva palju. Varasemast oluliselt taktikalisemad laskmised olid keerukamad aga ka oluliselt huvitavamad ja õpetlikumad. Täies lahingvarustuses toimunud laskeharjutused tõid ilmekalt välja kõik ebakõlad lahingvarustuse paigutamisel-kasutamisel ja pakkusid palju võimalusi harjutada igale sõdurile vajalikke oskusi nagu tõrgete eemaldamised ning õige, taktikaline tegevus lahinglaskmistel ja lahingväljal.

Kogu selle täiendava keerukuse juures olid lasketulemused korralikud ning ei ununenud ka ohutus. See näitab, et ka varasem relvakäsitsemise harjutamisel ja laskmistel tehtud töö on vilja kandnud. Tagalarühm jätkab uute laskeharjutustega kindlasti ka edasistel laskepäevadel. Lisaks saab uued oskused proovile panna ka aasta teises pooles toimuvatel lahinglaskmistel.

Pühapäevgi lõppes alles hilistel õhtutundidel, kuid väsimuse kõrvalt võis kahe kordaläinud päeva üle ka rahuolu tunda – oma esimeseks, 3 nädala pärast algavaks Kevadtormiks on tagalarühm igatahes valmis.