Meenutus Kotkalennust

Eelmisel nädalavahetusel algas uus NAKi kursus. Mina, aga meenutan eelmise kursuse lõpuharjutust.

Kotkalend on Kaitseliidu kooli tasemekursuse lõpuharjutus. Viide: http://kool.kaitseliit.ee/et/oppuse-kotkalend-2018

„Kotkalend 2018“ on integreeritud lõpuharjutus Kaitseliidu kooli lõpetajate väljaõppe ja valmiduse kontrollimiseks ning hindamiseks. Kokku osaleb harjutusel kuni 500 inimest kaitseliidust ja kaitseväest. Harjutuse juht on Kaitseliidu kooli pealik kolonelleitnant Alari Saega. Viide. http://www.kaitseliit.ee/et/tana-algab-oppus-kotkalend

Eelnev on vähene faktipõhine info Kotkalennust.

Kuna ilm oli imeilus reedest pühapäevni, siis metsas olijate kamotatud nägudelt vaatas vastu rahulolu ja tugev võitlusvaim. Ka nende omades, kes kaamerat nähes nurisesid, et neist pilti teha ei tohi. Omapoolse märkusena lisan, et lõpuks olid peaaegu kõik siiski nõus poseerima. Tegelikkuses ei ole fotograaf metsas püüdmas eelkõige nägusid kui just hetki. Ja kui sa ikka oled oma kiivri korralikult ära ka ehtinud, siis ma tahaksin sellest ka pilti teha. Head näited on alati eeskujuks ja motivatsiooniks teistele.

Kui metsas meeste käest uurida, et miks te siin olete? Sain vastuseks ühehäälselt, et tulime omasid toetama. Ei olnud vahet, kas Pärnakad, Tallinna omad või siis Harjukad. Kõik olid väljas, et omadele toetust avaldada. Mehed, kes muidu on hoopis teistes ülesannetes kui „reasõdur“, olid nüüd väljas selleks, et uued juhid saaksid kätt harjutada. Respect mehed! Ma tundsin, et vot sellises kaitseliidus tahan ma olla. Mulle räägiti lugusid sellest, kuidas omal ajal ise kursusel käidi ja Kotkalennu ajal tuldi neid toetama ja nüüd peab tema oma panuse andma järelkasvule. Tegelikult mitte ei pea, vaid see on pigem auasi. Olla kohal ja olla väljas omasid toetamas. Mulle näidati isegi kohti, kus kunagi kaks või kolm aastat tagasi olid nende Kotkalennu varjed ja lahingud. Mulle tundus, et mehed said kokku vanu lugusid meenutama ja uusi põnevaid seikluseid kogema.

Tänased lõpetajad, ärge siis unustage tulevikus omasid toetama minna! Saate kursusekaaslatega kokku ja meenutate vanu aegu.

Mõned nopped korjasin metsas koos seentega veel. Nimelt olevat viimase kahe aasta kursused oluliselt kõvemad ja asjalikumad kui varasemad- tase on oluliselt tõusnud. Ning kursantide elu tehakse väljaõppel raskeks, aga nad ka reaalselt õpivad midagi. Sellist tavalist kaitseliitlaslikku molutamist ei toimu. Pigem, kui sa arvad, et kursusel on raske, siis tegelikkuses on veel raskem. Aga kursandid õpivad, et kui sa arvad, et enam ei jõua, oled reaalselt alles pool oma motivatsioonist ja jõuvarudest ära kulutanud.

Üks olulisemaid asju pidi väljaõppe käigus olema see, et ei tohi üle mõelda. Sageli on käsk lihtne, aga kursant ise mõtleb üle ja jookseb kokku. Kuna kohtutakse ainult kord kuus, üheks nädalavahetuseks, siis need, kes on Kaitseliidu kooli väljaõpetel käinud teavad, et kursused on intensiivsed. Väga lühikese ajaga antakse edasi maksimaalne kogus informatsiooni. Seega tuleb iseennast, kursusekaaslasi ja instruktoreid austada ning endast maksimum anda. NAKki minnes peaks korralikult läbi mõtlema, miks sa seda ikkagi teed.

Mina läksin eelkõige lugu kirjutama Nõmme malevkonna kursuslastest. Selgus, et vähemalt üks oli neist mu hea sõber. Kui ta mind kaugelt nägi, fotokas kaelas, siis tere asemel kostitas ta mind lausega. “Ära sa mult midagi küsi, ma ei tohi niikuinii vastata!”

Vargsi ikka uurisin, et kuidas tal läheb ja kas ta on jätkuvalt elus. Selgus, et elas veel. Und oli vähe saanud, aga silmad särasid hämarduvas õhtus laternate valgel eredamalt kui lambid ise.

Ehk siis ta ei pidanud mulle tegelikult ütlema, kui äge see on mida ta teeb. Seda oli näha tema silmist. Mis siis, et on raske, oluline on see, et ma olen siin ja just praegusel hetkel on mu elu kõige lahedam nädalavahetus.

Ega ma midagi osalejate käest rohkem välja meelitada ei suutnud. Käsk on vanem kui meie. Tegelikult ei olnudki see üldse ka meie eesmärk. Sellega tegeles hoopis teine üksus, kes ka oma õppust läbi viis.

Kotkalend pole tavaline õppus, kus võib juhtuda, et sinu üksuseni lahingud ei jõuagi ning pead metsast tagasi tulema pauku tegemata. Mis võiks olla ühe kaitseliitlase jaoks veel rohkem demotiveerivam, kui selline tühi nädalavahetus. Kotkalennu mängujuhtimiskeskus, ehk staap, jälgis hoolega, et iga üksus saaks oma lahingud kindlasti peetud. Kursandid olid juba varem käinud maastikuluurel ning neile oli teada nende paiknemisala. Kuid vaenlane võis üllatada ja saabuda hoopis seljatagant. Just nii ühe üksusega juhtus. Tõenäoliselt sai ta tuleviku jaoks väärt õppetunni.

Kui enamus ajast toimus minu jaoks lahing koguaeg kuskil mujal kui seal, kus mina olin, siis pühapäeva ennelõunal õnnestus mul ka otse madina keskmesse sattuda. Kõik algas nagu tavaliselt. Mind juhatati järgmise üksuse juurde. Väike tutvustusring ja siis tuli küsimus, „joosta jõuad?“ Muidugi jõuan! Nojah. Ma ei arvestanud, et see pole Tallinnas bussi peale jooksmine. Pikka kasvu jaoülem lippas metsavahel nagu noor põder, nii kiirelt eest ära, et mul oli tegemist, et järgi jõuda. Järgmisel korral vastan igatahes, et ma ei jookse! Olen alati imetlenud, kuidas väljaõppinud sõdur metsas liigub. Kiirelt, müra tekitamata ja varjus püsides.

Kohale jõudes ootas mind ees juba mitmel korral nähtud vaatepilt. Mehed olid positsioonidel ja jälgisid oma laskesektoris toimuvat. Mina istusin ja püüdsin oma hingamist taastada, kui korraga kostsid eemalt paugud. Selge, vastane ründab! Kursandi oskused, närvikava ja taktikaline mõtlemine pandi korraga proovile. Juhtimisoskus sellises olukorras peab olema. Aga kui kogemust on vähe, ei pruugigi see kohe kõik just niiväga lihtne olla. Minu lähedal sai haavata meedik. See mees, kes pidi teisi kokku lappima, vajas nüüd ise abi. Mehed! Meditsiini tuleb õppida! Kes läheb metsa ilma veekindla markerita? Ja kogu jagu, peaks teadma meditsiini pauna sisu, sest tule all olles, ei ole enam aega sellega tutvuda. Päriselus ei pruugi meedikul olla võimalust oma elu päästmiseks teisi õpetada, et pliiats on seal ja sideme leiad järgmisest taskust.

Kannatanu sai siiski piisavalt esmast abi ja jäi loodetavasti ellu. Samas, kui kanderaam kannatanuga juba liikuma hakkas, unustati põhiline. Kannatanu varustus ja relv jäid metsa alla maha. Õnneks vaid mõneks lühikeseks hetkeks. Samal ajal liikusid vastase langenud mööda teed metsasügavusse. Minu kõrvust läks mööda, et kuidas siis lahing lõppes ning mingit kokkuvõtet, kuidas kursant hakkama sai, mulle ei tehtud.

Siinkohal tahaks meenutada seda, et kokku harjutanud üksust on lihtsam juhtida kui seda, mis alles kaks päeva tagasi kokku sai. Kursandid andsid kindlasti igaüks oma parima sel hetkel. Müts maha teie kõigi ees!

Kuigi jah, õppuse käigus hoia pea selge ja kiiver peas, silmad lahti ning prillid ees, kõrvad kikkis ja kõrvatropid käepärast.

Kõige olulisem aga, mida mina Kotkalennul õppisin on see, et sa kunagi ei tea, millistesse seiklustesse sa järgmisel hetkel sattuda võid. Tõenäoliselt ei saa kunagi päris selgeks, miks need kaks „hiirekest“ seda kotkast ikkagi lendamas vaatasid.

Maria Järvis