Viimasel ajal on väga palju erinevates kanalites juttu olnud lahingmeditsiini olulisusest reaalsetes konfliktikolletes ning vajadusest seda rohkem ka õppustesse “sisse mängida”.
Staabikaitserühmal on juba ammu traditsiooniks vähemalt korra aastas meditsiiniteemad endale meelde tuletada, et suurõppustel teaks iga mees, mida peale hakata, kuid kellelegi kamraadidest “kannatanu kaart” esitatakse. Sel aastal viisime aga traditsioonilise meditsiiniõppe klassiruumist välja, et “paugu ja adrenaliiniga” lahingkannatanutega tegelemist ehk TCCC-d (Tactical Combat Casualty Care) harjutada.
Väike meeldetuletav plokk esmaabi põhitõdedega ning kohustuslik kolmeminutine “pumpamine” Bee Gees Stayin’ Alive muusika saatel viis alustuseks uuemad ja vanemad liikmed ühele “lainele”. Sealt edasi liikusime aga juba Männiku harjutusväljale, kus üksteisele situatsioone ette mängides iga meeskond koos varustusega üle 100 kg kaaluvaid võitluskaaslasi tule all lohistada ning žgutiga verejookse sulgeda sai, nii et seda nägu.
